VIIMANE LEND
L 29.12.2007 kell 15 Pärnu
Raekoda
Bach, Bellini, Donizetti, Faure, Prokofjev
Andrus Kallastu, klaver
Kai Kallastu, sopran
Leonora Palu, flööt
Jorma Toots, klaver
Koostöös Pärnu Kontserdibürooga
KAVA
Sergei Prokofjev (1891-1953)
Sonaat
flöödile ja klaverile D-duur, Op.94 (1943)
1 Moderato
2 Scherzo
3 Andante
4 Allegro con brio
Gaetano Donizetti (1797-1848)
"Lucia
di Lammermoor"
Regnava nel silenzio... Quando rapito in estasi
vaheaeg
Vincenzo Bellini (1801-1835)
"Puritaanlased"
Johann Sebastian Bach (1685-1750)
Sonaat flöödile ja basso
continuole E-duur BWV 1035
Gabriel Faure (1845-1924)
Fantaasia
flöödile ja klaverile op.79 (1898)
Vincenzo Bellini (1801-1835)
"Puritaanlased"
Gaetano Donizetti
(1797-1848)
"Linda
di Chamounix"
Sergei Prokofjevi (1891-1953) Sonaat flöödile ja klaverile D-duur op.94 esiettekanne toimus aastal 1943. Kuna vaimustatud David
Oistrahh palus heliloojat seada sonaat ka viiulile, kannab teose teine versioon
pealkirja Sonaat viiulile ja klaverile nr.2. Prokofjevi flöödisonaat on nii
kestuse kui ka nõudliku partii tõttu läbi aegade üks kaalukamaid flööditeoseid.
See äärmise meisterlikkusega komponeeritud teos nõuab esitajailt värviderohke
väljendusvahendite paleti julget kasutamist. Oma mastaapsuses mõjub Sonaat
sümfooniana, milles kaks instrumenti imiteerivad erinevatele orkestripillidele
iseloomulikke interpretatsioonivõtteid. Nii peab flötist teose jooksul tihti
„kehastuma ümber” kord viiuldajaks, kord oboemängijaks, kord trompetistiks.
Hoolimata Prokofjevi teostele tüüpilisest erinevate teemade ja karakterite
rohkusest on Sonaadi lennukas ja fantaasiarohke muusikaline materjal liidetud
suurepärase vormi- ja proportsioonitajuga neljaosaliseks tervikuks – siit ka
paralleel klassikalise sonaat-sümfoonilise tsükliga.
Sonaadi esimese osa, Moderato, kahes lüürilises peateemas liituvad
flöödi ja klaveri helimaailmad nii täiuslikult, et on raske ette kujutada seda
muusikat mõne teise pillide koosluse esituses. Helilooja töötleb teemasid
erinevate polüfooniliste meetodite abil erinevates helistikes ja registrites.
Kuni repriisini läbib töötlust boolerolik rütm, milles flöödil on
löökpillilaadne funktsioon. Teises osas, Scherzo's, on valdavaks ere ja
kaasakiskuv liikumine. Siingi ei piirdu helilooja vaid ühe karakteriga:
lüürilistes lõikudes kõlavad oboelikud idamaise värviga teemad. Kolmanda osa, Andante,
teema kulgeb liigsete emotsioonideta ja kõlab otsekui kõrgemates sfäärides.
Keskmine lõik mõjub oma flöödipärase voolava liikumisega veidi
impressionistlikult. Neljanda osa, Allegro con brio, teema on
trompetlikult bravuurne: justkui vene troika kihutaks kellade helinal. See osa
on eriti teemaderohke, kulgedes otsekui hinge tõmbamata teose lõpu suunas, mis
kujuneb unustamatuks tulevärgiks.
Gaetano Donizetti (1797-1848) ooper "Lucia di
Lammermoor" on üks kuulsamaid bel canto-oopereid.
Ooperi esietendus toimus aastal 1835 San Carlo teatris Naapolis. Ooperi libreto
aluseks on tõestisündinud intriigil põhinev Walter Scotti novell, mille tegevus
toimub 1669. aastal Šotimaal. Kaks tähtsat šoti suguvõsa, Ashtonid ja Ravenswoodid, on
vaenujalal. Ashtonid on ajanud Rawenswoodide perekonna välja oma kodust,
Ravenswoodide lossist. Edgardo, viimane Ravenswood, on sunnitud elama hulgusena
üksildases tornis mere kaldal ja loodab seada õigluse jalule. Enrico Ashton aga
üritab kasutada kõikvõimalikke vahendeid Ravenswoodide lõplikuks hävitamiseks,
millest üks on tema õe Lucia pealesunnitud poliitiline abielu Lord Arturoga.
Ooperi esimeses stseenis räägib lossi valvurite kapten Normanno Enricole
oma kahtlustest, et Edgardo käib salaja lossis kohtumas Enrico õe Luciaga.
Teises stseenis lossi kõrval kaevu juures ootab Lucia Edgardot. Oma kuulsas
aarias "Regnava nel silenzio" jutustab Lucia oma ümmardajale
Alisale, et ta on näinud tõusmas sellest samast kaevust Ravenswoodide
armukadedusest surmatud tüdruku vaimu ja et vaim hoiatas teda. Lucia vannub
Alisa juuresolekul truudust oma armastatule Edgardole, nimetades teda oma
päevade valguseks ja kannatuste tasuks. Kui nad lõpuks saavad olla koos,
asendub tema kurbus rõõmuga ja neile avaneb taevas.
Vincenzo Bellini (1801-1835) ooper "Puritaanlased" on vaieldamatult üks Bellini menukamaid oopereid. Ooperi
esietendus toimus aastal 1835 Pariisi Itaalia teatris. Ooperi tegevusajaks on
aastatel 1642-1651 toimunud inglise puritaanlaste ja rojalistide sõja lõpp.
Ooperi
alguses tähistavad puritaanlased võitu rojalistide üle. Lord Valton on lubanud
oma tütre Elvira naiseks Riccardole. Lahingust koju saabudes avastab ta, et
Elvira in armunud rojalisti Arturosse. Lord Valtoni vend Giorgio veenab oma
venda täitma Elvira soov. Tuleb Arturo ja tähistab oma uuesti leitud õnne. Lord
Valton peab viima parlamendi ette salapärase naise, keda kahtlustatakse
rojalistide spioonina. Arturo avastab, et selleks naiseks on kuningas Charles I
lesk Enrichetta. Ilmub Elvira, pruudilooris, lilledega ning valmis laulatuseks
ja esitab aaria "Son vergin vezzosa", milles ta kirjeldab oma õnne ja
imetleb oma pruudirüüd. Arturo otsustab aidata Enrichetta põgenema ja nad
lahkuvad koos. Elvira kardab, et ta on hüljatud ja hullub.
Teises vaatuses kirjeldab Girogio Elvira õnnetut olukorda ja hullumist.
Riccardo toob teate, et Arturo on mõistetud oma teo eest surma. Ilmub hullunud
ja lootusetu Elvira ja esitab oma kuulsa hullumisstseeni "Qui la voce sua soave... Vien, diletto, è in ciel la
luna". Aarias kuuleb ta Arturot ennast kutsumas ja palub, et talle antaks
tagasi ta lootus või tal lastaks surra. Kabaletas Elvira kutsub oma armastatut
kuuvalgel ööl tagasi tulema ja puhkama ta südame lähedal. Ta nutab ja igatseb
Arturo järele.
J.S.Bach (1685-1750) Sonaat
flöödile ja basso continuole E-duur BWV 1035. Flööt on viiuli järel üks sagedamini kasutatavaid
sooloinstrumente Johann Sebastian Bachi kammermuusikas. Bachi kaasajal, nagu
kogu barokk-ajastul kuni viini klassikuteni kasutati puust traversflööti, mille
kõla erineb oluliselt tänapäevase, Theobald Böhmi poolt täiustatud klappidega
metallinstrumendi kõlast. 20. sajandi keskel seoses vana muusika autentse
esitamise propageerimisega tekkisid omakorda uued dogmad, mille kohaselt Bachi
esitamist modernsetel instrumentidel peeti mingil perioodil halvaks tooniks.
Selle suuna esindajana kujunes üheks tuntumaks Bachi flööditeoste esitajaks ja
salvestajaks flaamlane Barthold Kuijken, keda võib pidada Bachi asjatundjaks
ning kelle interpretatsioonis on meisterlikult ühendatud ajastutruudus ja
isiklik nägemus. Viimastel aastakümnetel on hakanud Bachi mängima ja
plaadistama ka modernse flöödi korüfeed, näiteks Jean-Claude Gerard, kes on
arvamusel, et "halb maitse = kombinatsioon modernne flööt + cembalo".
Kui juba Bachi tänapäevasel instrumendil esitada, siis pigem koos klaveriga.
Nii ei teki kõlalist vastuolu.
Bachi 6
sonaati flöödile jagunevad teosteks obligatoorse cembalo'ga ja basso
continuo'ga. Viimaste hulka kuulub ka Sonaat
E-duur BWV 1035. Õigupoolest kannavad J.S.Bachi autograafi vaid 2 nendest
kuuest sonaadist: A-duur BWV 1032 ning h-moll BWV 1030. Ülejäänute osas on
kahtlus, kas nad pole mitte tema poja C.Ph.E Bachi loodud või siis tema poolt
lõpetatud. Kaheldava autorsusega teostest pole säilinud originaale ja
originaalide koopiaid. Ometi ei kuule me neis sonaatides Carl Philippile
tüüpilist varaklassitsistlikku stiili. Kui osa sonaatidest ongi tema
kirjutatud, siis toetudes isa stiilile.
Gabriel Faure (1845-1924) Fantaasia flöödile ja klaverile op.79 (1898)
Gabriel
Fauré on tuntud prantsuse laulukunsti ja meloodiameistrina. Loomingu
algaastatel lähtus ta klassikalisest (Haydn) ja romantilisest (Mendelssohn) esteetikast,
arenedes 20. sajandi kompositsioonivõtete suunas. Tema teosed toetuvad
modaalsetele harmoonilistele stuktuuridele, mille aluseks olid tema õpetajate
Niedermeyer’i ja Lefevre’i põhimõtted, mille järgi sept- ja noonakorde ei
käsitletud enam kui dissoneerivaid ja rohke altereerimine toimub laadi
siseselt. Faure oli tuntud organist. Tema loomingusse on jätnud jälje ka
kirikumuusika traditsioonid: tema meloodiad põhinevad tihti kirikuheliridadel.
Kontrastina tema staatilisele modaalsele harmoonilisele ja meloodilisele
stiilile, kohtame tema teostes huvitavat rütmikat, erksaid meloodiate siseseid
pulseerivaid motiive, mis otsekui lõhuvad voolavat liikumist seestpoolt, seda
samas katkestamata. Sarnast võtet kohtame ka Brahmsil. Aaron
Copland nimetaski Faure'd “Prantsuse Brahmsiks”. Faure kuulsaimad teosed on
Reekviem, ooper “Penelope”, orkestrsüit “Masques et Bergamasques”. Ta on kirjutanud ka rohkesti kammermuusikat,
klaveriteoseid ja laule.
Faure Fantaasia flöödile ja klaverile on kirjutatud aastal 1898 juba tema
küpses stiilis. Teos on loodud Paul Taffanel’ile mõeldes, kes oli tol ajal üks
väljapaistvaim prantsuse flötiste, prantuse flöödikoolkonna rajaja, noorena
Pariisi Ooperi orkestri solist, hiljem ka dirigent ja helilooja. Fantaasia
koosneb kahest lõigust: esimene on lüüriline, kurblik-romantiline meloodia, mis
voolab katkematuna ja mida värvivad virtuoossed motiivid. Teises alalõigus
kõlab lapselik-polkalik teema, mis areneb lõpu suunas järjest virtuoossemaks.
Gaetano Donizetti (1797-1848) vähetuntud ooper "Linda di
Chamounix" esietendus 1842. aastal Viinis
Kärnthnertortheater'is. Ooperi tegevus toimub Chamounix külas Savoys,
Prantsusmaal. Külatüdruk Linda on armunud salapärasesse kunstnikusse Carlosse. Nad on leppinud kokku kohtumise. Linda tuleb kohale ja
Carlot pole veel. Linda laulab teda oodates aaria "Ah, tardai troppo... O
luce di quest'anima": Ah, olen nii kaua oodanud oma armast Carlot. Kes
küll teaks, kui palju ta on kannatanud meie armastuse pärast, aga ometi mitte
nii palju kui mina! Meie armastuse märgiks ta on jätnud siia need lilled. Me
oleme mõlemad vaesed ja elame vaid meie armastusele. Sa oled minu hingele
päiksekiir, mu arm ja mu elu!
Tekstid: Leonora Palu, Kai
Kallastu, Andrus Kallastu
Flötist Leonora Palu on
lõpetanud Pärnu Lastemuusikakooli, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja
Eesti Muusikaakadeemia (dots. Raivo Peäske ja prof. Imants Sneibise
juhendamisel) flöödi erialal. Aastal 2003 täiendas end Brüsseli Kuninglikus
Konservatooriumis prof. Frank Hendrickx’i flöödiklassis. On osalenud nimekate
flötistide meistrikursustel nagu Renate Greiss-Armin, Patrick Gallois, Moshe
Epstein, Matti Helin, Maarika Järvi jt. Leonora Palu tegutseb ka
improvisaatorina. Aastal 2002 võitis ta duos Tauno Aintsiga eripreemia
vabaimprovisatsiooni konkursil Leipzigis. Anto Petti juhitud ansambli ProImpro
kooseisus on andnud kontserte Eestis ja Põhjamaades. Leonora Palu tegutseb
aktiivselt kammermuusikuna (EMA-s oli tema juhendajaks prof. Matti Reimann).
Koostöö erinevate kammermuusikutega, teiste hulgas Jorma Tootsi ja Kristo Käoga
on viinud teda konkurssidele ning festivalidele Leetu, Rootsi, Austriasse,
Saksamaale ja Itaaliasse. Tema kavadest leiab tihti uuemat eesti muusikat.
Leonora Palu töötab Rahvusooperis Estonia orkestrandina ning osaleb sageli ka
Tallinna Kammerorkestri ja Pärnu Linnaorkestri töös. Viimase ees on esinenud
korduvalt ka solistina. 2007. aasta kevadest on ta kontseptuaalse
muusikateatrikollektiivi RepooEnsemble'i liige, osaledes muuhulgas
audio-visuaalse kontsertetenduse “Topeltwagner juustuga” (stsenarist-lavastaja
Sven Sildnik) loomisprotsessis ja ettekannetel.
Sopran Kai Kallastu on
vabakutseline laulja ja vokaalpedagoog. Esinenud ooperi- ja suurvormisolisti
ning kammerlauljana, tegutsenud ka mitmete festivalide ja kontsertide
produtsendina. Lõpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi
muusikaosakonna 1997. aastal, lauluõpetajaks Malle Raid ja konsultandiks Urve
Tauts. Aastatel 1999-2004 õppis ta Helsingi Ametikõrgkoolis STADIA klassikalise
muusika osakonnas laulu ja vokaalpedagoogika erialal, kus tema lauluõpetajateks
olid Matti Pelo ja Johanna Bister. 2004-2005 täiendas Kai ennast prof. Irina
Gavrilovici juhendamisel. Kai Kallastu: "Mul on olnud õnn õppida väga
säravate ja erinäoliste õpetajate juures, neilt kõigilt on olnud palju õppida.
Tänaseni kõlab mu kõrvus Malle Raidi hääl, kui ma mõtlen laulmisest ja kui ma
kujutan ette laulmise orgaanilist protsessi. Mallega leiame ikka hetki, et
arutada vokaaltehniliste ja interpretatsiooniliste probleemide üle, kuulame ja analüüsime
erinevaid lauljaid jne. Vaid aasta kestnud õpingud rumeenlannast prof. Irina
Gavrilovici juhendamisel olid minule suur juhus ja õnn, temalt saadud
teoreetilised ja praktilised teadmised on abiks pikaks ajaks. Viimased aastad
olen oma lauluoskusi täiendanud oma repetiitori ja abikaasa Andrus Kallastu
juhendamisel."
Pianist Jorma Toots lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia prof. Lilian
Semperi klaveriklassis ja omandas seejärel magistrikraadi prof. Matti Reimanni kammeransambliklassis.
Erinevate ansamblipartneritega on ta esinenud paljudel kammermuusika
konkurssidel ja festivalidel Eestis ja kaugemal. 2004. aastal esindas
Jorma koos saksofonist Ivo Lillega eesti muusikuid Balti- ja Põhjamaade
parimaid noori interpreete ühendavas kontserdisarjas UpBeat. Lisaks aktiivsele
tegevusele kammermuusikuna on Jorma Toots tegev ka jazz-pianistina. Koos
eesti parimate jazzmuusikutega on ta salvestanud mitmeid plaate Eesti
Raadiole ja plaadikompaniile Universal Music. Käesoleval ajal töötab Jorma
Toots õpetajana Tartu Muusikakoolis ja instrumentaalmuusika lektorina Tartu
Ülikoolis.
Helilooja ja dirigent Andrus
Kallastu on õppinud klaverit Pärnu Lastemuusikakoolis Maimu Partsi ning
Tallinna Konservatooriumis Toivo Nahkuri juures, dirigeerimist Tallinna
Konservatooriumis Olev Oja ning Sibeliuse Akadeemias Jorma Panula, Eri Klasi ja
Ilja Musini juures ning kompositsiooni Tallinna Konservatooriumis Eino Tambergi
ja Sibeliuse Akadeemias Paavo Heinineni, Olli Kortekangase ja Erkki Jokineni
juures. Pärast Sibeliuse Akadeemia lõpetamist aastal 1999 tegutseb ta
vabakutselise helilooja ja dirigendina. Andrus on üks Pärnu Nüüdismuusika
Päevade ja Pärnu Ooperi loojatest (www.kallastu.pri.ee).
Nikolai 3
Pärnu 80010
Tel +372 442 6780
http://www.parnukontsert.ee